Kas kordetamine on ainult särtsu täis hobuse auru välja laskmiseks? Või kui ise ei viitsi sõita, aga peaks hobust veidi liigutama? Või kui groomil kästakse hobune “ära väsitada”?
Lugesin just üht postitust sel teemal ja siinkohal mõned mõtted.
– Hobuse jaoks pole väikese diameetriga ringil jooksmine normaalne liikumisviis, ebatasane pind tekitab erinevat pinget kõõlustele, sidemetele, mis võib tekitada kontrollimatul jooksmisel hobusele vigastusi. Kordel liikumisel langeb suurem pinge välimistele jalgadele (erinevad pinged jalgade sise- ja väliskülje struktuuridele, väändejõud, tsentrifugaaljõud). Ja hobuse jaoks pole see just kõige huvitavam treeninglahendus ringiratast joosta.
– Kordetamine on hea õpetamaks hobusele üleminekuid ja enda tasakaalu leidmist erinevatel allüüridel. Kordel võib õpetada noori hobuseid kavalette või tõkkeid ületama või nt koolisõiduelemente nagu piaffe jm. Samuti on kordetamisel oluline koht hobuse taastusravis, kui on vaja kontrollitud harjutusi teha (nt kissing spine, lihasspasmide ja muude seljaprobleemide korral, kus oleks vaja treenida ilma ratsanikuta).
– Oluline, et kordetamise pinnas oleks naturaalne, vältima peaks sünteetilist aluspinda. Turvaline oleks alustada kinnises korderingis, mille diameeter oleks vähemalt 15m. Kestus mitte rohkem kui 20-30min, enne ratsutamist 10min. Allüüre tuleks vahetada sagedasti, et hobune keskenduks sulle ega jookseks tuimalt. Suunda tuleks vähemalt korra vahetada, üle 10min kordetamisel, vaheta kindlasti rohkem. (Siinkohal väike märge, et kui veterinaar või füsioterapeut on käskinud teie hobuse puhul vaid ühes suunas kordel liigutada, siis toimida vastavalt).
Nii, et kordetamine ei võrdu fraasiga: “kappa nüüd mu hobune” 
🙂
Pilt: thehorse com
