Istudes avaldab ratsanik mõju hobuse turja ja rindkere piirkonna lihastele. Vaatamata sellele, et hobuse selg pole mõeldud raskust kandma, on ta võimeline seda ülesannet täitma.
Jõud, millega ratsanik mõjutab hobuse selga, sõltub sellest, kuidas ratsutada ning mis allüüriga tegu. Nt traavil kahekordne ratsaniku kaal, kanteri korral on surve hobuse seljale 2.5-3x suurem ratsaniku kehakaalust.
Algajad ratsutajad on üldiselt vähem hobusega sünkroniseeritud ning potsatavad enam sadulasse. Hobused püüavad selle ootamatu algaja ratsaniku keharaskuse muutusega toime tulla.
Ratsaniku tasemest sõltumata aitavad hästi istuvad sadulad hajutada survet hobuse seljale ühtlasemalt. Claytoni sõnul võib sadulata ratsutamine näida “loomulikumana”, kuid kui sa pole kerge ja osav oma tasakaalu võrdsemalt jaotama, on su hobusel parem siiski hästi istuva sadulaga treeningutel käia.
Ratsaniku keharaskus põhjustab selja nõgusamaks muutumise, mis võib tekitada hobusele ebamugavust ja halvemal juhul trauma. Ratsaniku raskusega liiguvad seljalülide ogajätked teineteisele lähemale, pitsumise korral (“kissing spine”) puutuvad kõrvuti olevad ogajätked üksteise vastu, tekitades artriiti ja vahel ka kokku sulandumist (kasvamist). Selja nõgusamaks muutumise riski saab vähendada pehme ja tasakaalus istmikuga, istudes pigem sadula eesosa lähedal.
Probleemiks on ka muidugi ratsaniku suur kehakaal. Jaapanis leiti, et kui ratsaniku kaal on maksimaalselt 29% hobuse (Jaapani kohalikud hobusetõud on ponimõõdus) kehakaalust ei põhjusta see hobuse liikumises asümmeetriat. Matsuuro jt arvasid, et suuremad hobused on suutelised ka rohkem raskust kandma, kuid seda oleks vajalik eraldi uurida.
Hilary M. Clayton, BVMS, PhD, Dipl. ACVSMR, MRCVS, emeriitprofessor Michigani osariigi ülikoolis