Kõõluste vananemine toimub erinevalt. Kõõlused saab jagada “aktiivseteks” energiat talletavateks ning “passiivseteks” positsiooni kõõlusteks.
– Energiat talletav kõõlus on pindmine varbapainutaja kõõlus (SDFT) , mis talub suuri jõude ning töötab vedru põhimõttel.
– Positsiooni kõõluse ülesandeks on stabiliseerida ja hoida jalga õiges asendis, nagu ühine varba sirutaja kõõlus (CDET).
– Vananedes kaotab energiat talletava kõõluse maatriks oma vastupidavuse, kuid positsiooni kõõlustel ei teki kõõluse “väsimist”.
– Hinnati 8 eutaneeritud hobuse SDFT ja CDET kõõluste vastupidavust. Laboratoorselt testiti kõõluse vastupidavust kuni kõõluse “väsimise” või rebenemiseni. Nad lugesid kokku koormuse tsüklid, mis kulus kõõluse purunemiseni.
– Leiti, et vanemate hobuste (17-20a) SDFT väsisid või rebenesid kiiremini kui noortel (3-7a), keskmiselt 65% varem. Samas ei olnud olulisi erinevusi vanemate ja nooremate hobuste CDET testimistel.
– Kui hobune pole regulaarses treeningus (elab vaid koplis, kus sammub, traavib), siis kõõlused on saanud vähem koormust ning on vähem stiimuleid kudede uuenemiseks ning tervete kudede hoidmiseks. Sellise hobuse järsk treeningkoormuse tõus toob kaasa kõõlusesisese maatriksi vigastuse.
– Muidugi on ka geneetikal oluline roll, määramaks kõõluste koormustaluvust.
Allikas: Thorpe at al (2017) Fascicles and the interfascicular matrix show decreased fatigue life with ageing in energy storing tendons