Kaelavalu esineb peamiselt keskealistel võistlushobustel, eriti aladel, kus on vaja koondada või kiirelt pöörata (koolisõit, kolmevõistlus, takistussõit, tünnisõit).
Kaelavalu ilmneb tavaliselt käitumise muutumisena või soorituvõime langusena. Hobune võib keelduda kaela painutamast, hoida kaela neutraal- või sirutatud asendis või keeldub näiteks ühtpidi liikumast.
Tõsiseim hobuse kaela piirkonna probleem on närvi kompressioon, mis võib olla kaasasündinud, traumajägrne või degeneratiivsete põhjustega. Peamine sümptom on ataksia (neuroloogiline häire, mis väljendub tahtele alluvate lihaste koostöö puudumisena) või koodinatsoonihäired liikumisel. Hobused liiguvad nagu oleks purjus ega saa aru, kuidas maaping nende jalge all paikneb.
Degeneratiivne liigeshaigus või osteoartiit on peamine vananevate ratsahobuste kaelavalude põhjustaja. Sümptomiteks on sooritusvõime langus, muutused käitumises ning esijala longe. Artiit mõjutab teiseselt ka kaelalülde ümber paiknevaid lihaseid, aksiaalseid lihaseid. Fasettliigese põletiku ja valu tõttu on stabilisaatorlihaste töö takistatud. Hobune kompenseerib nende lihaste töö hoopis pikkade kaelalihastega, stabiliseerimaks kaela liikumisel. Sellega kaasneb kogu kaela jäikus. Stabilisaatorlihased ei taastu tavaliselt isenesest. Lülide ebastabiilsus aga põhjustab veel suuremaid atriitilisi muutuseid.
Lülide murrud võivad samuti põhjustada ataksiat ja teisi neuroloogilisi häireid nagu inkontinentsi ja saba nõrkust. Kuid viimased on siiski väga harva esinevad seisundid. Tavaliselt tekib traumajärgsete seisundite valu vaid pehmetest kudedest, mida saab ravida puhkuse, valuvaigistite ja füsioteraapiaga. Lihaste traumaga kaasub tavaliselt lühiajaline jäikus, valulikkus ja piiratud kaela küljesuunaline liikumine ja painutus. Lisaks võib ilmneda esijala longe, lühenenud sammupikkus, ebatavaline peahoid, sooritusvõime langus või käitumise muutused. Enamik lihasvalulikkustest taandub aja ja põletikuvastase raviga.
Allikas: Thehorse.com