Sõbraga koos on ikka parem!
Hobuse lahutamine liigikaaslastest arstlikuks protseduuriks, kabjahoolduseks või treeninguks kulgeb raskemini karjas elavatel hobustel. Samuti võib stressi suurendada protseduuri valulikkus või ebameeldivus.
Katherine Reid ja tema kolleegid uurisid isolatsiooni ja kerge valu mõju kuuel traavlil, kes olid ülikooli kliinikumi karjas koos elanud kks aastat ning regulaarselt veterinaaride ning õpilaste poolt käsitletud.
Esialgu paigutati loomad kõrvuti koplitesse, kus hobused said omavahel suhleda. Aklimatiseerumise järgselt testiti hobuseid kolmed eri olukorras:
– Sotsiaalne isolatsioon (karjaliige eemaldati territooriumilt),
– Kerge füüsiline valu (klambriga pigistati hobuse kaela piirkonna nahka viis minutit),
– Sotsiaalne isolatsioon koos kerge valuga.
Igas olukorras märgati ärevuse ja valuga seotud ilminguid: liikumine, rahutus, tagumise jalaga vehkimine valu suunas, kaela painutamine, hammaste krigistamine, närimine, pea raputamine, sabaga vehkimine, urineerimine/roojamine, inimesega kontakti otsimine. Kaasnes ka südamelöögisageduse tõus.
Märgati, et sotsiaalne isolatsioon varjutas valuilminguid. Isolatsioonis hobused olid rahutud, liikusid ringi, häälitsesid ja otsisid inimesega kontakti. Valu kogevad hobused liikusid, otsisid inimesega kontakti ning häälitsesid harvem. Valu ja isolatsiooni korral olid hobused rahutud (kuid mitte rohkem kui ainult isolatsiooni korral), seega isolatsioon vähendas valu efekti.
Sõbraga koos olles ei tekkinud valu tundval hobusel südamelöögisageduse tõusu nagu sotsiaalse isolatsiooni ning valu kogemise ja isolatsiooni korral.
Allikas: thehorse com
Pilt: erakogu
