08 Jan

Lateraalse kondüüli murdude põhjustest

Lateraalse kondüüli murrud on esmaseks ja teiseseks galopihobuste eutaneerimise põhjuseks Ühendkuningriikides ja USAs.
– Parkin ja kolleegid uurisid viie aasta jooksul Suurbritannias 96 täisverelise galopihobuse 191 III metakarpaalluid (MC3), kes olid eutaneeritud või surnud muul põhjusel. 47 hobusel esines MC3 kondüüli murd, teised hobused surid kardiovaskulaarse rikke, seljavigastuse tõttu või muudel põhjustel. MRT uuringuga vaadati subkondraalse luu tiheduse sügavust (kõhrealune luu).
– Nad avastasid olulisi luulise koostise muutusi lateraalse kondüüli piirkonnas nendel hobustel, kel esines selle piirkonna murd. Muutused polnud vaid murruga jalal vaid ka vastasjalal. Hobustel, kes surid muudel põhjustel, selliseid muutuseid MRTs ei nähtud.
– Muutused luu struktuuris olid toimunud enne õnnetusjuhtumit. Luutihedus on paikkonniti erinev, mõned piirkonnad on poorsemad. Suurenenud luutihedus on adaptatiivne vastus treeningule, kuid samas võib olla ka haprama luu põhjuseks. Kui sellises luus tekivad mikromõrad, on tõenäosus suur täieliku murru tekkeks.
– Seega mõnedel hobustel võib olla suurem risk sellisteks murdudeks sõltuvalt geneetikast või treeningprogrammist. Uurijad loodavad leida odavamaid võimalusi, kuidas seda kindlaks teha, nt veretestid. Kuid hetkel sellist hindamismeetodit veel ei eksisteeri.

Allikas: thehorse com
Tranquille jt (2016) “Can we use subchondral bone thickness on high-field MR images to identify Thoroughbred racehorses at risk of catastrophic lateral condylar fracture?”

23 Nov

Roidemurrud hobustel

Kui hobune lonkab, ei mõtle me esimesena murtud roidele. Claire Wylie (Rossdales Equine Hospital) arvab, et roidemurrud on aladiagnoositud lonke põhjus galopihobustel. Oma uuringu tulemused avalikustas ta British Equine Veterinary Association Congress’il.
Ta uuris 11 aasta juhtumianalüüse, leides 50 roidemurru diagnoosi, millest 40 andsid kliinilisi leide. Hobused olid vanuses 2-17a, täisverelised või täisverelise ristandid (60%), ruunad ja täkud (75%) ja galopihobused (42%). 40st diagnoositud roidemurrust vaid 17,5% olid palpeerimisel valulikud ja vaid 20% oli tegu teadaoleva traumaga. Kolmel juhul transporditrauma, üks oli peale kahele jalale tõusmist üle selja kukkunud, üks transportimisel saanud rotatsioonisuunalise trauma. Lisaks kolm kukkumist (kahel juhul galopil, ühel juhul kolmevõistlusel) ning üks vigastus stardiväravas ja üks vigastus sepa tööga seoses.
Kaebustena olid loetletud longe (37,5%), sadulas hobuse vastu hakkamine (32,5%), varasem vigastus (15%) ja valu palpatsioonil (2,5%).
Kokku leiti 64 roidemurdu, millest 64,1% vasakul, 35,9% paremal. Enim murde oli 18. roides (32,8%), millele järgnes 10. roie (0,9%). Viiel hobusel leiti hulgimurrud (10%). Viiel juhul oli tegu esimese roide vigastusega (2-7a. täisverelised galopihobused), kus esines sama poole longe. Wylie ja kolleegide arvates võib olla tegu väsimusmurdudega.

Allikas: thehorse com
Pildil esimese roide murd

roidemurd

06 Nov

Täisvereliste galopihobuste ratsahobuseks õpetamisest III

Kolmas postitus endiste galopihobuste ümberõpetamisest.

Esimene asi, mida galopihobuse ratsahobuseks ümberõpetamisel jälgida, on mugavus. Tuleb teha kontrolle ja muudatusi: uus varusutus, kabjahooldus, füsioteraapia ja mõnedel juhtudel ka maohaavandite kontroll.
– Treeningutel tuleb uusi asju õpetada aeglaselt. Kuna galopihobused on harjunud treenima sirgetel, siis nende küljesuunaline keha painutus on piiratum. Treeningus on olulised üleminekud, suunamuutused, kaheksad, jalavahetused, tempomuutused (koondatud, keskmine, pikendatud). Kuna endised galopihobused on harjunud sirgetel liikuma, ei anna väljaspool platsi samm-traav-galopp neile midagi uut juurde. Nurkade kasutamine ja painutused aitavad hobusel oma keharaskuskeset paika saada. Kasuks tuleb ka kavalettidega töö. Alustades maalattidest, tõstes neid kõrgemaks, kui hobune on nende ületamisel kindel ning kasutades erinevaid allüüre kavalettide ületamiseks.
– Oluline on nendel hobustel õppida lõdvestuma. Paljud galophobused võivad seostada varustust võistlusmomendiga ning nad ei oska sadulaga lõdvestuda ja venitada. Levi Hunt soovitab endiseid galopihobuseid ratsahobuse tööd tegema õpetada nagu noori hobuseid. Ning kindlasti tuleb hobusele anda aega uutmoodi koormusest taastumisest. Eks on ju inimesed ise ka kogenud peale uut trenni, et lihased võivad mitmeid päevi valutada. Seega anda puhkepäevi, et lihased saaks kohaneda uue koormusega. Parem on treenida lühiajaliselt ja sagedamini kui pikki treeningtunde ette võtta. Sest kange hobune ei suuda endast parimat anda ja võivad esile kerkida käitumisprobleemid.

Allikas: AT Magazine autumn 2016

04 Nov

Täisvereliste galopihobuste ratsahobuseks õpetamisest II

Jätk eelnevale täisverelise hobuse postitusele.

Galopivõidusõidul peavad hobuse tagajalad viima hobust edasi ja alla esijalgade suunas, võimaldades suurimat sammupikkust ning samas mitte kaotada aega õhus. Koolisõidus peavad tagajalad kandma tõukejõu esijalgadele, tagama stabiilse raskuse kandmise saavutamaks koondatud ja tasakaalus küljesuunalist ja ringliikumist ning ka sammupikkuse variatsioone, erinevaid jalgade painutus-ja sirutusulatusi ja üleminekuid.
Võidusõiduhobused ei raiska hüpetel aega õhus, nad võtavad ühe tõkke korraga, tõkete vahel on pikk distants. Takistussõiduradadel on kombinatsioonid, müürid, pöörded, seega peavad taktistussõiduhobused olema suutelised sammu pikendama, koondama, hüppama ühe, kahe või kolme fuleega.

Lihaste töö erinevus galopihobustel ja koolisõiduhobustel:
– Trapetslihas: koolsõidus hästi arenenud, võimaldades üles liikumist, kuid galopivõidusõidul kaotab hobune ülesliikumisel kiirust.
– Selja pikimlihas: hästi arenenud lihas kaitseb hobuse lülisammast ratsaniku raskuse eest. Kuna galopihobustel on ratsanik peamiselt poolistakus, kulub täisverelise hobusel rohkem aega ratsaniku pideva survega harjumiseks.
– Reie kakspealihas: täisverelisel hobusel võimaldab maksimaalset tagajala sirutust, saavutamaks võimalikult suur sammupikkus. Koolisõidus on sama lihase ülesanne tuua tagajalga risti keha alla, võimaldades nt küljendamist.
– Õlavarre kolmpealihas, varbasirutaja, õlavarre-pea lihas: on rohkem arenenud galopihobustel võimaldades suurt sirutusulatust galopil.
– Rinnalihased: on paremini arenenud galopihobustel, tuues esijalga keha juurde. Lihase hea areng viitab suuremale esiosa tööle, koolisõiduhobusele pole vaja suuri rinnalihaseid.
– Tuharalihased: lihasmass on suurem koolisõiduhobustel, galopihobustel on lihase ülesandeks puusa sirutus, et saavutada maksimaalne sammupikkus, koolisõidus peavad lihased toetama tagajalgu küljesuunalisel tööl jm liikumistel.
– Reie nelipealihas ja niudelihas: töötavad koos painutamaks puusa, sirutamaks põlve, tõstmaks tagajalga kõhu alla. Oluline mõlemal spordialal.
– Poolkõõluslihas: galopihobustel esileküündiv, teostades puusa ja kanna sirutust. Koolisõidus pole vaja puusa ja kanna suurt sirutust, seega on koolisõiduhobustel vähemärgatav.

Allikas ja pilt: AT Magazine autumn 2016, H.Ashton

vs

02 Nov

Täisvereliste galopihobuste ratsahobuseks õpetamisest I

Lugesin Animal Therapy Magazine sügisnumbrist üht huvitavat artiklit täisvereliste galopihobuste ratsahobuseks õpetamisest. Siin esimene väike kokkuvõte galopi-ja ratsahobuse erinevusest:

Täisverelise galopihobuse ehitus on “allamäge” (downhill) ehk galopil on nende laudjas turjast kõrgemal, tehes nende liikumise siledaks, kiireks ja maadligi. Hobune, kes tõstab end maast kõrgemale, kaotab kiirust.
– Täisverelise galopihobuse ratsanik on kerge ja enamus treeningust teeb ratsanik sadulast väljaspool.
– Varustus on minimaalne ega piira hobuse selja liikumist.
– Enamus treeninguid on küllaltki sirgel trajektooril.
– Treeningud on range rutiiniga nii toitumise, liikumisakiivsuse kui vaba aja osas.
– Galopihobustel on hästi arenenud “tõmbe” lihased, mis paiknevad enamasti allpool (vastandina “top line” lihastele).
– Neil on enamasti kiirelt kokkutõmbuvad lihaskiud, mis on anaeroobsed ja tagavad kiiruse.

Ratsahobuse ehitus on “ülesmäge” (uphill) ehk nende turi on laudjast kõrgemal.
– Ratsanikud on erinevas pikkuses ja kaalus.
– Ratsanik istub sadulas eesmärgiga viia hobuse liikumist ülespoole ja edasi.
– Varustus on mugav, võimaldamaks koolisõidus teha erinevaid elemente.
– Hobune peab töötama “ülesmäge” kasutades tuhara- ja reielihaseid.
– Hobustel peaks olema hästi arenenud “ülemise liini” (top line) lihased. Nad kannaksid end ise, oleks paindlikud, omaksid häid kehatüvelihaseid.
– Kiirelt ja aeglaselt kokkutõmbuvad lihaskiud annavad vastupidavuse, kiired liigutused ja jõu.

Allikas: AT Magazine autumn 2016, H.Ashton
Pildid: google.ee

voidusoit kool