Lugesin Animal Therapy Magazine sügisnumbrist üht huvitavat artiklit täisvereliste galopihobuste ratsahobuseks õpetamisest. Siin esimene väike kokkuvõte galopi-ja ratsahobuse erinevusest:
Täisverelise galopihobuse ehitus on “allamäge” (downhill) ehk galopil on nende laudjas turjast kõrgemal, tehes nende liikumise siledaks, kiireks ja maadligi. Hobune, kes tõstab end maast kõrgemale, kaotab kiirust.
– Täisverelise galopihobuse ratsanik on kerge ja enamus treeningust teeb ratsanik sadulast väljaspool.
– Varustus on minimaalne ega piira hobuse selja liikumist.
– Enamus treeninguid on küllaltki sirgel trajektooril.
– Treeningud on range rutiiniga nii toitumise, liikumisakiivsuse kui vaba aja osas.
– Galopihobustel on hästi arenenud “tõmbe” lihased, mis paiknevad enamasti allpool (vastandina “top line” lihastele).
– Neil on enamasti kiirelt kokkutõmbuvad lihaskiud, mis on anaeroobsed ja tagavad kiiruse.
Ratsahobuse ehitus on “ülesmäge” (uphill) ehk nende turi on laudjast kõrgemal.
– Ratsanikud on erinevas pikkuses ja kaalus.
– Ratsanik istub sadulas eesmärgiga viia hobuse liikumist ülespoole ja edasi.
– Varustus on mugav, võimaldamaks koolisõidus teha erinevaid elemente.
– Hobune peab töötama “ülesmäge” kasutades tuhara- ja reielihaseid.
– Hobustel peaks olema hästi arenenud “ülemise liini” (top line) lihased. Nad kannaksid end ise, oleks paindlikud, omaksid häid kehatüvelihaseid.
– Kiirelt ja aeglaselt kokkutõmbuvad lihaskiud annavad vastupidavuse, kiired liigutused ja jõu.
Allikas: AT Magazine autumn 2016, H.Ashton
Pildid: google.ee