Adhesiivse kapsuliidi ehk külmunud õla diagnoos on koerte esijala lonke põhjusena pigem harv nähtus. Carr jt (2016) uuringus osales 8 koera (3 krantsi, 3 welshi corgit, üks saksa lambakoer ja üks beagle vanuses 3-12a).
– Koertel esines krooniline ühepoolne esijala longe 4-6/6, kaasnes valu õlaliigese painutus-sirutusliigutusel ning piiratud liikuvusulatus probleemses õlaliigeses. Neljal patsiendil ei saadud valu tõttu testida liigesliikuvuse ulatust painutus-sirutus ja abduktsiooni suundades. Kahel koeral tekkis valu harjaülise lihase ning õlavarre kakspealihase palpeerimisel, kahel koeral küünarliigese mediaalse osa palpeerimisel. Kuuel koeral kaasnes suur lihaskõhetumine õla piirkonna lihastes, kahel koeral kerge atroofia.
– Röntgenülesvõtted, ultraheli ning MRT näitasid muutuseid liigest ümbrisevatest struktuurides: liigesturse, artriit, liigeskapsli paksenemine, sidemerebend (MGHL), kõõlused (osalised rebendid, kõõluse paksenemine, pitsumine), lümfisõlme suurenemine.
– 5 koeral teostati ka artroskoopiline lõikus.
– Konservatiivse ravina põletikuvastased ravimid ja tramadol, lisaks glükosamiin/kondroitiin preparaadid ja omega 3 toidulisandid. 7 patsienti said füsioteraapiat, mis koosnes manuaalsest teraapiast (massaaž, venitusravi, passiivse liikuvusulatuse harjutused, liigesmanipulatsioonid), ultraheliravist, TENSist, laserravist ja magnetravist. 5 patsienti proovisid ka veealuse kõnnilindi kasutamist, kuid sellest loobuti lonke suurenemise tõttu. Lisaks kasutati viiel koeral lööklaineravi (3 seanssi), kelledest kahel märgati kerget lonke vähenemist.
– 12-29 kuu möödudes ravist leidsid viie koera omanikud, et ükski teraapia ei aidanud ravida nende koera seisundit, kuigi kaks omanikku tõdesid, et koer tundis end mugavamalt peale füsioteraapiat.
Adhesiivne kapsuliit
Categories: