• Hobuse silmad on tema emotsioonide peegel. Kui hobune kogeb kannatust või valu laienevad või kitsenevad tema pupillid. Valu korral võivad silmalaud sulguda, orbitaalpiirkonna luud muutuvad esileküündivamaks. Kui hobune kogeb stressi või kartust muutub tema silm kolmnurkseks ning silmade kohale tekivad kortsud.
• Valu kogemisel võivad hobused hoida lõuga pinges, suruda hambaid kokku või neid kiristada. Suu kohal olev pinge tõmbab ülahuule tagasi, hobuse sõõrmed muutuvad jäigaks ja laienevad. Hobune võib oma kõrvu hoida jäigalt külgedele või taha.
• Rüht. Mõned hobused reageerivad ärritavatele või eemaletõukavatele stiimulitele õpitud kaitsekäitumisega (vältimine, põgenemine või agressioon), kuid tagasitõmbunud kehahoiak viitab valule. Tagasitõmbunud hobusel on madal peahoid, kael horisontaalne maapinnaga. Tema kehahoidu iseloomustab jäikus, fikseeritud pilk, peahoid ja kõrvade asetus.
• Muutused aktiivsuses. Väljendusrikkad hobused võivad valu kogemisel muutuda rahutuks, ärritatuks, ärevaks või agressiivseks, kuid stoilised ja kroonilist valu põdevad hobused on vähem aktiivsed ja enam isoleeritud. Nad ei reageeri ümbritsevale, neil tekib su langus ning muutused unemustrites, eriti kui pikali heitmine on raskendatud või võimatu valu tõttu.
Valu äratundmine stoilise hobuse korral
Categories: