500 kg hobune vajab päevas 100 mg vaske. Vask on vajalik luude, kõhre, elastse sidekoe moodustumiseks, raua omastamiseks ning kesknärvisüsteemi õigeks toimimiseks.
Vase puudus tekitab hälbeid skeleti arengus, liigeste paistetust, veresoonte nõrkust, sidekoe nõrkust, lotendavat nahka, immuunsüsteemi nõrgenemist.
Pilt: erakogu
Ruudu Remmelgas käis hommikul Terevisioonis koerte füsioteraapiast rääkimas. Klikka lingile!
Hobuse lahutamine liigikaaslastest arstlikuks protseduuriks, kabjahoolduseks või treeninguks kulgeb raskemini karjas elavatel hobustel. Samuti võib stressi suurendada protseduuri valulikkus või ebameeldivus.
Katherine Reid ja tema kolleegid uurisid isolatsiooni ja kerge valu mõju kuuel traavlil, kes olid ülikooli kliinikumi karjas koos elanud kks aastat ning regulaarselt veterinaaride ning õpilaste poolt käsitletud.
Esialgu paigutati loomad kõrvuti koplitesse, kus hobused said omavahel suhleda. Aklimatiseerumise järgselt testiti hobuseid kolmed eri olukorras:
– Sotsiaalne isolatsioon (karjaliige eemaldati territooriumilt),
– Kerge füüsiline valu (klambriga pigistati hobuse kaela piirkonna nahka viis minutit),
– Sotsiaalne isolatsioon koos kerge valuga.
Igas olukorras märgati ärevuse ja valuga seotud ilminguid: liikumine, rahutus, tagumise jalaga vehkimine valu suunas, kaela painutamine, hammaste krigistamine, närimine, pea raputamine, sabaga vehkimine, urineerimine/roojamine, inimesega kontakti otsimine. Kaasnes ka südamelöögisageduse tõus.
Märgati, et sotsiaalne isolatsioon varjutas valuilminguid. Isolatsioonis hobused olid rahutud, liikusid ringi, häälitsesid ja otsisid inimesega kontakti. Valu kogevad hobused liikusid, otsisid inimesega kontakti ning häälitsesid harvem. Valu ja isolatsiooni korral olid hobused rahutud (kuid mitte rohkem kui ainult isolatsiooni korral), seega isolatsioon vähendas valu efekti.
Sõbraga koos olles ei tekkinud valu tundval hobusel südamelöögisageduse tõusu nagu sotsiaalse isolatsiooni ning valu kogemise ja isolatsiooni korral.
Allikas: thehorse com
Pilt: erakogu
297 koera haigusloo läbivaatamisel esines 132 koeral kaela ning 165 koeral selja diski herniatsioon (väljasopistus).
– Peamisteks tõugudeks osutusid taksid (105), beagle (68) ja Shih Tzu (23).
– Sagedamini esines probleem isastel koertel (peaaegu poole rohkem kui emastel).
– Taksidel esines diski herniatsioone nooremas eas (kaela diski herniatsioon 7,8a, selja diski herniatsioon 5,6a) kui beagle’tel (8,4a ja 6,6a) ning beagle’tel esines kaela ja selja diskide probleeme varem kui shih tzudel (10,1a ja 8,6a)
Hisanori Itoh jt (2008) A Retrospective Study of Intervertebral Disc Herniation in Dogs in Japan: 297 Cases.
Hobusega käe kõrval tehtavad pika nööriga harjutused võivad parendada hobuse käitumist ning tema liikumist sadulas. Kõik harjutused on surve ja vabastamise meetodil.
1. Tagurdamine. Mida varem hobune tagurdama õpib, seda parem. Kui võimalik, võiks alustada piiratud alal, et hobune ei saaks ära joosta ning liiguks otse taha.
2. Hobuse parkimine/paigal seismine – teeb elu lihtsamaks ning ratsutamise turvalisemaks. Kõnni edasi ja palu hobusel seisma jääda ja püsida asendis. Võib proovida ka ise paar sammu küljele kõndida, hobune seisab paigal ega liigu inimesega kaasa.
3. Jalgade liigutamine. Palu hobusel seista, olles ise näoga hobuse õla suunas. Väldi hobuse edasi astumist, Keeruta nööri hobuse tagajalgade juures, et ta astuks tagaosaga sinust eemale. Kui hobune tahab edasi liikuda, takista teise käega nöörist hoides, liigutades endiselt nööri teist otsa keerutamisega.
4. Sikk-sakk liikumine. Kasulik harjutus hobuse õlgadele. Seisa hobuse ette veidi paremale, keeruta nööri hobuse õla piirkonnas, et hobune astuks mõned sammud vasakule. Oluline on seista piisavalt kaugel, et hobune sind näeks. Korda tee teise poolega.
Pilt: google ee
Lane & Hill uurisid akupunktuuri ja manuaalteraapia mõju koerte lihasskeleti valudele. Uuringus osales 47 koera, kel esines longe.
Uuringus leiti manuaalteraapia lühiajaline kasu, mis kestis vähemalt kaheksa päeva pärast protseduuri. Koerte mängu käitumine suurenes, samuti paranes koerte kõnni, traavi, hüpete sooritus, trepist alla tulek ning lamamast püsti tulek. Esines ka vähem jäikust pärast puhkust ning treeningut.
Lane & Hill (2016) Effectiveness of combined acupuncture and manual therapy relative to no treatment for canine musculoskeletal pain.
Pilt: google ee
Heo jt (2015) läbi viidud uuringus leiti, et ebaõnnestunud reieluupea ja -kaela eemaldamise lõikuse järgselt teostatud puusaliigese vahetus annab häid lühi- ja pikaajalisi tulemusi.
– Enne lõikust esines inglise setteril ning tiibeti mastifil pidev longe traavis, puusa sirutusel krepitatsioonid liigeses ning valu, reie ümbermõõdud olid vastavalt 32% ja 12% väiksemad kui tervel jalal.
– Taastumiseks kasutati lahast ning 4-nädalast füsioteraapia programmi.
– Kolme kuu möödudes olid reie ümbermõõtude erinevused 9% ja 7% väiksemad kui tervel jalal.
– Ühe ja kahe aasta möödudes olid koerad naasenud probleemideta tavapäraste tegevuste juurde. Inglise setteri opereeritud jala reie ümbermõõt oli isegi 16% suurem terve jala reie ümbermõõdust.
– Peale proteesimist paranes puusaliigese liikuvus, suurenes reie ümbermõõt ning taandus longe.
Heo jt (2015) Total hip replacement in two dogs with unsuccessful femoral head ostectomy.
Pilt: google ee
Poolkõõluslihase müopaatia on haruldane haigus, mida on dokumenteeritud saksa ja belgia lambakoertel, dobermannidel, bernhardiinidel ning inglise lambakoertel. Enamasti esineb seda töökoertel (nt politseikoerad, agility koerad). Selline vigatus võib lõpetada koera karjääri sekundaarse fibroosi ning lihaskontraktuuri tõttu.
Vigastust iseloomustab lühenenud sammupikkus, kiire, elastse käpa siserotatsiooni, kanna välisrotatsiooni ning põlveliigese siserotatsiooniga jala hoofaasis. Tavaliselt on longe akuutne. Fibroos on palpeeritav.
Varasematest uuringutest on leitud, et puhkus, antioksüdandid, mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, steroidid, füsioteraapia ning kirurglised sekkumised pole suutnud ära hoida fibroosi teket ning koerad ei naasenud oma täielikule aktiivsusele.
Gibson jt kasutasid raviks rasvast deriveeritud tüvirakke. Alla kuue kuu möödudes oli intramuskulaarne lesioon vähenenud 54,82%. Aasta möödudes oli kõigil 8 koeral normaalne liikumine ning kolmel koeral oli liikumine paranenud esmahindamisega võrreldes ning kõik 8 koera naasesid aktiivsele politseitööle.
Gibson et al (2017) Semitendinosus myopathy and treatment with adipose-derived stem cells in working German shepherd police dogs.
Pilt: goole ee
Adhesiivse kapsuliidi ehk külmunud õla diagnoos on koerte esijala lonke põhjusena pigem harv nähtus. Carr jt (2016) uuringus osales 8 koera (3 krantsi, 3 welshi corgit, üks saksa lambakoer ja üks beagle vanuses 3-12a).
– Koertel esines krooniline ühepoolne esijala longe 4-6/6, kaasnes valu õlaliigese painutus-sirutusliigutusel ning piiratud liikuvusulatus probleemses õlaliigeses. Neljal patsiendil ei saadud valu tõttu testida liigesliikuvuse ulatust painutus-sirutus ja abduktsiooni suundades. Kahel koeral tekkis valu harjaülise lihase ning õlavarre kakspealihase palpeerimisel, kahel koeral küünarliigese mediaalse osa palpeerimisel. Kuuel koeral kaasnes suur lihaskõhetumine õla piirkonna lihastes, kahel koeral kerge atroofia.
– Röntgenülesvõtted, ultraheli ning MRT näitasid muutuseid liigest ümbrisevatest struktuurides: liigesturse, artriit, liigeskapsli paksenemine, sidemerebend (MGHL), kõõlused (osalised rebendid, kõõluse paksenemine, pitsumine), lümfisõlme suurenemine.
– 5 koeral teostati ka artroskoopiline lõikus.
– Konservatiivse ravina põletikuvastased ravimid ja tramadol, lisaks glükosamiin/kondroitiin preparaadid ja omega 3 toidulisandid. 7 patsienti said füsioteraapiat, mis koosnes manuaalsest teraapiast (massaaž, venitusravi, passiivse liikuvusulatuse harjutused, liigesmanipulatsioonid), ultraheliravist, TENSist, laserravist ja magnetravist. 5 patsienti proovisid ka veealuse kõnnilindi kasutamist, kuid sellest loobuti lonke suurenemise tõttu. Lisaks kasutati viiel koeral lööklaineravi (3 seanssi), kelledest kahel märgati kerget lonke vähenemist.
– 12-29 kuu möödudes ravist leidsid viie koera omanikud, et ükski teraapia ei aidanud ravida nende koera seisundit, kuigi kaks omanikku tõdesid, et koer tundis end mugavamalt peale füsioteraapiat.
Carr et al (2016) Adhesive Capsulitis in Eight Dogs: Diagnosis and Management
Pilt: google ee
Boyd ja kolleegid (2007) hindasid aasta pärast TPLO lõikust 29 koera seisundit. Hinnati röntgenülesvõtteid, longet ning omanikud täitsid küsimustiku koera pre- ning postoperatiivse aktiivsuse kohta (nt liigesjäikus lamamast püsti tulekul, koera üldine aktiivsus, hüppamisvõime, külma või niiske ilma mõju koerale).
– Enne lõikust kestis longe 1-156 nädalat; 12 koeral kaasnes meniskirebend.
– Röntgentpiltide hindamisel leiti kuuel koeral osteoartriidi vähenemine, ühel koeral püsis seisund muutusteta ning 22 koeral esines suurem kulumise aste võrreldes operatsioonieelse ajaga.
– Röntgenpiltide tulemuse võrdlus koos koeraomanike küsimustike täitmisega näitas, et 45% aktiivsus paranes või jäi muutusteta, kuid 55% koertest leidsid omanikud, et nende koera seisund on halvenenud.
– Ühelgi koeral ei esinenud longet sammus ega traavis.
Link originaalartiklile:
https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC1831504/
Pilt: google.ee
